Küttimine on olnud koriluse kõrval inimkonna iidseim ja tähtsaim elatusala. Liha kasutati söögiks, nahku riietuseks ja hiljem riiete valmistamiseks. Toiduks tarvitatud loomade luud ja sarved olid oluliseks materjaliks tööriistade ja tarbeesemete valmistamisel. Tänu küttimisele pidas inimkond vastu läbi sajandite.
Tänasel päeval ei ole küttimine niivõrd ellujäämise ega tuluteenimise allikas. Põhitähelepanu on pööratud looduse tasakaalu säilitamisele, jahikunsti ja –eetika arendamisele ning kõigele sellega kaasnevale.
Trofeekogu on koostatud lugupidamisest loomade vastu ning et inimestel oleks võimalik näha ja teada saada, et ka meie põder ja metskits on hirvlased. Sarvedega hirvlane ajab talveks sarved maha, antiloobid ja kitselised ning lambad aga mitte.
Üle kahekümne aasta on möödas esimese sarvilise looma küttimisest, kuid temalt saadud sarved minu toaseinal on tänaseni meenutuseks millestki kordumatust minu elus. Edaspidised aastad on lisanud ridamisi igasuguseid uusi jahitrofeesid, eksootilisi ja vähemeksootilisi ning kõigil neil on oma lugu. Minu jaoks on tähtis, et kütitud looma tuleb väärtustada ning seada tema trofee aukohale.
Viimastel aastatel kippus suur jahikirg siiski veidi raugema, ei tea kas selle põhjuseks oli a`la „Kõike on juba nähtud“ või siis kogu maailma muutumine üha „rohelisemaks“.
Igal juhul väärib trofeekogu vaatamist ja külastamist eelkõige just hirvlaste kogu pärast. Seda just seetõttu, et kui maailmas on minule teadaolevalt 28 erinevat hirvlast, siis neist tervelt 26 on just siin ka eksponeeritud. Trofeekogu on on lisaks Jahisaalile osaliselt eksponeeritud ka Saunamajas, Saare Saunas, Ale-Sepa peosaalis ja Karupahna puhkemajas.
